Das Man

Heidegger kasutab üht huvitavat mõistet "das Man" - umbisikulise inimese, mitteautentse olemisviisi kirjeldamiseks. Olemisvaliku asemel ollakse nii nagu peab, nagu tavaks, kantakse olemasolevat mõtte- ja märkamisviisi.
Nt rääkides ühel päeval oma tuttavaga väitis ta kindlalt, et mehel ei sobi olla emotsionaalne ja naistel on tavapärane näidata oma emotsioone... Millisest kogukonnast see arusaam kõneleb? Mida ta tahtis öelda? Miks nii?
Märkan ka väliseid kogukonnastumise märke - rõivastust, kõneviisi, märgistusi, mis loovad võimalusi tunda ära "oma" - midagi, mille alusel oleme sarnased, mille üle rääkida, mõtteid vahetada, tunda vennastumist. Facebookis ühenduvad teejoojad, laulupeolised, coldplay fännid, mäearmastajad, kooliarmastajad... Ja mingil hetkel hakkavad valikumustrid teatavate sotsiaalsete piiride alusel kokku jooksma - sellest on väga huvitavaid uurimusi teinud Bourdieu. Püüdnud ka skemaatiliselt jaotada kogukondi majandusliku ja sotsiaalse kapitali alusel.

Ja ometi on alati olnud "piiriületajaid" - Heidegger vastandab Das Manile subjekti - mõtleva, valiva, tahtva, võimalusi kasutava ja loov inimese, eheda olemiseviisi. Kuid kas piiriületuses on kusagil ka piir? Olen lugenud, et professionaalide kogukonnas võib sooritada "professionaalse enesetapu" - olles liiga eristuv, küsides liiga palju ja kogukond hülgab varasema liikme. Kas subjekt on siis tasakaalukalt eristuv?

Miks selline mõtterada? Mida ma ise olen õppinud? Veebruarikuu märkamiseks võib pidada, et märgates eristuvat, ärritavat märgin jälle piiri maha: selline ei taha ma olla, ma tahan hoopis olla selline. Teatava kogukonna piirides määratlen ennast. Kas eelneva alusel võib siis väita, et ühel hetkel olen ka kogukonnas võõras, sest ma olen juba liiga palju piire maha pannud? Ei tea. Väidetakse, et kõigepealt leitakse meie (kogukond, kellega ollakse üks) ja siis hakatakse meie sees looma mina. Järelikult olen mina loomise staadiumis, aga kes on need meie, kus sees loon täna ennast - õppejõud, andragoogid, naised, inimesed? ...