Das Man

Heidegger kasutab üht huvitavat mõistet "das Man" - umbisikulise inimese, mitteautentse olemisviisi kirjeldamiseks. Olemisvaliku asemel ollakse nii nagu peab, nagu tavaks, kantakse olemasolevat mõtte- ja märkamisviisi.
Nt rääkides ühel päeval oma tuttavaga väitis ta kindlalt, et mehel ei sobi olla emotsionaalne ja naistel on tavapärane näidata oma emotsioone... Millisest kogukonnast see arusaam kõneleb? Mida ta tahtis öelda? Miks nii?
Märkan ka väliseid kogukonnastumise märke - rõivastust, kõneviisi, märgistusi, mis loovad võimalusi tunda ära "oma" - midagi, mille alusel oleme sarnased, mille üle rääkida, mõtteid vahetada, tunda vennastumist. Facebookis ühenduvad teejoojad, laulupeolised, coldplay fännid, mäearmastajad, kooliarmastajad... Ja mingil hetkel hakkavad valikumustrid teatavate sotsiaalsete piiride alusel kokku jooksma - sellest on väga huvitavaid uurimusi teinud Bourdieu. Püüdnud ka skemaatiliselt jaotada kogukondi majandusliku ja sotsiaalse kapitali alusel.

Ja ometi on alati olnud "piiriületajaid" - Heidegger vastandab Das Manile subjekti - mõtleva, valiva, tahtva, võimalusi kasutava ja loov inimese, eheda olemiseviisi. Kuid kas piiriületuses on kusagil ka piir? Olen lugenud, et professionaalide kogukonnas võib sooritada "professionaalse enesetapu" - olles liiga eristuv, küsides liiga palju ja kogukond hülgab varasema liikme. Kas subjekt on siis tasakaalukalt eristuv?

Miks selline mõtterada? Mida ma ise olen õppinud? Veebruarikuu märkamiseks võib pidada, et märgates eristuvat, ärritavat märgin jälle piiri maha: selline ei taha ma olla, ma tahan hoopis olla selline. Teatava kogukonna piirides määratlen ennast. Kas eelneva alusel võib siis väita, et ühel hetkel olen ka kogukonnas võõras, sest ma olen juba liiga palju piire maha pannud? Ei tea. Väidetakse, et kõigepealt leitakse meie (kogukond, kellega ollakse üks) ja siis hakatakse meie sees looma mina. Järelikult olen mina loomise staadiumis, aga kes on need meie, kus sees loon täna ennast - õppejõud, andragoogid, naised, inimesed? ...

Märkamised

Alustuseks. Sotsiaalse õppimisena võib käsitleda õppimist kui tähenduse loomist sotsiaalses kontekstis kogetule. Me kõik kogeme midagi erinevates kontekstides, seega võttes siin aega neile tähendusi omistada, tähendab selles teoorias, et õpime.

Kirjutan mõtteid, mis tekkisid teie blogisid lugedes. Teie sissekandeid on väga huvitav jälgida - me märkame väga erinevat ja märgata on tahtmise, tähele panemise kaudu väga palju.

Mõtlema pani Elina kogumuses lapsed Tartu kelgumäel mudeli järgijana, millega seoses kerkis minu jaoks küsimus: kes on autoriteet ja kas on võimalik, et võtame autoriteete küllalt juhuslikult? Juhuslik autoriteet, mis võib lõppeda sellega, et teatud olukordades on see õigustanud, teatud olukordades võib olla ka hukatuslik. Kas valin tundmatus kontekstis inimese, keda järgida tema enesekindluse alusel? Aga mille alusel valisid need lapsed autoriteedi? Nad olid ju kelgumäel küllalt kogenud? Või tekkis neil uus arenguvõimalus kelgumäe proffesionaalidena? Kas Kevin Spacey tegelaskuju oli autoriteet? Kas teda võib pidada hukatuslikuks autoriteediks? Samas, tema valikud võimaldasid Benil ja ta sõpradel küpseda, iseseisvuda, aga alles keerukate, eluähvardavate kogemuste kontekstis...

Maria tähelepanek sellest, et märgates hakkad mõistma inimest - ka mina näen märkamises ja analüüsis arenguvõimalusi inimesetundjana. Kui avastad, et suudad seletada toimuvat ja luua kellegi teise toimimisele mingi seletusraamistiku, on päris hea tunne. Aga selles võivad olla ka ohud, kuna inimesel on valikuvabadus ja ta pole piiratud. Samuti seostub mulle sellega ka ka üks R. Downing Jr mõte, kus ta enda sõltuvusele tagasi vaadates ütleb, et kõige ausamad inimesed on sõltlased. "Normaalsele", standardile vastav inimene on sageli ennustamatu, ta valikuid suunavad väga erinevad huvid ja eesmärgid.

Mulle näib, et sotsiaalses õppimises tegeletakse väga palju mina ja meie küsimusega. Kes ma olen ja kes ma ei taha olla? Kes meie oleme ja kes me ei taha olla? Selles filmis võis seda selgelt jälgida, kuidas õppejõu tegelaskuju lõi eristuvat meie- identiteeti. Me ei ole mängurid.... Kui käsitleda kogukonda kui mõjutajat, siis tahan mõelda selle üle, mida me sallime kogukonnas. Nt mida sallida ja mitte andragoogide kogukonnas ning mida sallida ja mida mitte õppijate kogukonnas? Kellel on õigus seda sõnastada?

Ka eilne kogemus loengus oli mõtlemapanev. Märkasin, et olen liitunud nähtamatu sotsiaalse kogukonnaga - filmilaadijatega, kuid ei tea, kui suur on see kogukond ja milliseid lugematuid ressursse arenguks veel on. Ma arvasin, et oskan kasutada kogukonna ressursse ja tean, kuidas toimida, kuid Triinu ja Edvardi teadlikkus uutest võimalustest üllatas mind, mis pani mind aimama, et olen kusagil kogukonna perifeerias ja ei tunne kogukonnas olevaid ressursse aj võimalusi. Minu kui filmilaadija-vaataja õppimise võimalusi ja piire laiendati.

Ehk siis siit võiksin püstitada olulisi küsimused:

• mida sallida ja mitte andragoogide kogukonnas ning mida sallida ja mida mitte õppijate kogukonnas?
• millistes olukordades kasutan juhuslikke autoriteete?

Tere!

Olen õppiv inimene ja ootan sellelt kursuselt võimalust märgata uusi aspekte täiskasvanud inimese õppimises. Selle kursuse raames on minu jaoks kõnekad Al Pacino sõnad "Oled täpselt nii hea, kui palju võimalusi oled kasutanud". Minu kujunemises on erinevad sotsiaalsed kontekstid ja tähendusperspektiivid olnud väga olulised ja pakkunud huvitavaid arenguvõimalusi. Loodan, et koos teiega kujuneb uus kontekst, milles mõtestada inimese õppimist.

Õppimiseni!

Kristiina